Suureõieliste elulõngade kasvatus ilutaimena sai alguse 1858. a Inglismaal, kui aednik George Jackmani aretustööd kroonis suurte siniste õitega rikkalikult õitsev hübriid (C. x jackmanii). Elulõngade sordiaretusega ongi kõige rohkem tegeldud Inglismaal, Prantsusmaal, Rootsis, endises N Liidus ning viimastel aastakümnetel eriti Poolas ja Jaapanis. Eestis läksid elulõngad moodi aastatel 1970...1980. Tõuke selleks andsid Türi lillelaadad, kus pakuti rikkalikus sortimendis istikuid.

Algul kogusime sorte

Alustasime koos abikaasa Ailiga oma kodukohas Harjumaal elulõngakasvatust 1974. aastal sortide kogumisega. Peale koduaia saime käsutada ka tolleaegse Lauristini-nimelise kolhoosi aiandit. Tutvusime Adolf Vaigla, Ilmar Laanese, Alfred Kanneli, Guido Toovere, Ferdinand Laaseri, Erich Pranno jt Eesti tuntumate elulõngakasvatajate tööga. Neilt saime ka esimesed elulõngaistikud ja teadmised. Hiljem tutvusime paljude tipp-elulõngakasvatajatega Lätist, Leedust, Moskvast, Leningradist, Kiievist, Jaltast jm endisest N Liidust. Igal sügisel külastasime Moskva äärelinnas elavat asjaarmastajast sordiaretajat Maria Saronovat, kellelt saime pookeokstena tolle aja parimaid Venemaal levinud sorte ja tema enda uusi aretisi. Eakas daam on aretanud oma imekaunis koduaias üle 30 väärtusliku hübriidi. Meie esialgne sortiment koosneski mujalt saadud pookokstega poogitud taimedest.

Üle tuhande ristluskombinatsiooni

Kui tollases N Liidus enam meid huvitavaid sorte ei leidunud, Lääne-Euroopasse aga polnud võimalik minna, tekkis mõte hakata ise aretama. Alustasime 1979. a, esimesed hübriidid saime järgmisel aastal. Üks esimesi õnnestunud hübriide oli 'Valge Daam', innustades meid aretus tööd jätkama. Ka Räpina aiandustehnikumi õpetaja Adolf Vaigla oli saanud mitu huvitavat hübriidi, millest tuntuimad on 'Kannike', 'Meritäht’ ja 'Räpina roosa'. Sordiaretusega tegelesime kolhoosi aiandi aretusaias. Kasvuhoonete vahekoridoris kasvas üle 40 väljavalitud sordi. Esimesel õitsemisel mais ja juunis risttolmutasime neid. Eesti oludes hakkavad suureõielised elulõngad avamaal õitsema juulis ning seeme ei valmi sügiseks idanemisvõimeliseks. Kasvuhoones kogusime küpse hübriidseemne oktoobris-novembris ja külvasime kohe kastidesse. 1979...1992 ristasime igal aastal, saades kokku üle tuhande ristluskombinatsiooni. Koos vabatolmlemisel saadud seemne külviga (emasort oli teada) kasvatasime üles üle 6000 hübriidtaime. Aastate jooksul oleme välja valinud üle 250 perspektiivse hübriidi. Need on meie koduaias istutatud neljale nn aretussaavutuste reale. Aretuse käigus on tulnud välja mõelda üle 140 sordinime. Kõik hübriidid ei pidanud ajaproovile vastu. Mõni väärtuslik ristand, mida oli vaid üks taim, hävis talvitudes. Osa hübriide kõrvaldasime aretusest teadlikult, sest nad kopeerisid olemasolevaid sorte, meie endi hübriide või ei osutunud aretusvanematest paremaks.

Madalakasvulisi, varaõitsvaid ja talvekindlaid sorte

Paremaid sorte oleme paljundanud ja levitanud. Meie aretisi on olnud riiklikes sordivõrdluskatsetes Vilniuse ja Salaspilsi sordikatsepunktis. 1991... 1994 jälgiti 12 hübriidi Raasiku katsepunktis, tulemused on kokku võetud 1997. a EPMÜ lõpetanud Silja Kreeni diplomitöös "Suureõielise elulõnga perspektiivseid sorte". Roogoja talu aretusaed on teadaolevaist elulõnga aretuspaikadest Euroopa põhjapoolseim. Siin, pika päeva valgusvööndis aretatud sordid on eriti nõutud Soomes, Rootsis, Baltimaades ja Venemaal Leningradi oblastis. Oleme püüdnud saada suhteliselt madalakasvulisi, varakult ja palju õitsvaid talvekindlaid sorte. Kõik meie suureõielised elulõngad õitsevad sama aasta võrsetel. Nende hulgas on ilmselt palju selliseid, mis õitseksid varasuvel edukalt ka vanadel võrsetel, mõned isegi täidisõitega, kuid kahjuks pole me seda näinud, kuna eelmise aasta võrsed ei pea meie kliimas talvele vastu. Mitu huvitavat elulõngahübriidi on saanud Eino Kala Tapalt: näiteks 'Lumivalgeke', 'Alo', 'Külli', 'Iti', 'Õie'jt. Erich Pranno on aretanud palju väikseõielisi hübriide, eriti tervelehise elulõnga (c. integrifolia) rühmast, kasutades emataimena sorti 'Aljonuška'. Kuljus-elulõnga (C. viorna) rühmast õnnestus tal saada väikeste valgete kellukesekujuliste õitega kõrgekasvuline 'Kaiu'.

Igal aastal midagi uut

Elulõngaaretus on hästi huvitav, kuid väga pikaajaline töö. Hübriidseemne külvist kulub uue väärtusliku hübriidi saamiseni kuus kuni seitse töörohket aastat. Sajast hübriid seemikust osutub sobilikuks keskmiselt vaid kolm kuni neli. Sellise tulemuse saamiseks on tehtud 96...97% tühja tööd, sest välja praagitud hübriidid lähevad kompostihunni kusse. Uusi ristlusi me enam ei tee, kuid väljavalitute hulgast kerkib igal aastal esile mõni uus lootustandev hübriid, mis saab sordinime ja mida hakatakse paljundama. Kõiki paremaid elulõngahübriide me igal aastal paljundada ei jõua, kuid püüame neid säilitada mõne taimena paljundusmaterjali jaoks. Populaarsemaid hübriide paljundame poolpuitunud pistikutega

Siinseid taimekollektsioone tullakse vaatama nii naabrite juurest kui ka suureõieliste elulõngade kodumaalt Jaapanist. Eestis hakati M. Liiase andmetel suureõielisi elulõngu kasvatama ligi 90 aastat tagasi, kui esimene c. x jackmanii toodi Türi lähedal olevasse Tori mõisa 1910.a. mõisaomanik Frey poolt . “Elulõngade hullus” sai Eestimaal alguse pärast seda, kui Aarne Kähr 60ndatel Moskvast esimese suureõielise elulõnga Räpinasse tõi ja Ilmar Laanes seda kasvuhoones edukalt sinise elulõnga juurele pookis. Uustulnuk edenes meie kliimas hästi ja peagi huvitusid neist Adolf Vaigla ning tollal rooside aretajana tuntud Uno ja Aili Kivistikud, kelle jaoks sai elulõngadest elutöö. Rahvusvahelise Elulõngade Seltsi aastakoosolek Tallinnas 1992 tunnistas Kivistikkude suureõieliste elulõngade kollektsiooni üheks suurimaks Euroopas. Lääne-Euroopas ja Skandinaaviamaades on testitud ligi 50 Kivistikkude sorti, millest Lääne-Euoopa puukoolidest paljundatakse praegu 30.

Elulõng on tuntud nõudliku taimena, mis õitseb hästi vaid põhjalikult kasvatussaladustesse pühendatud inimese aias. Aga kogenud kasvataja käest saadud selged istutus- ja hooldusjuhised ahvatlevad neid kauneid taimi istutama igasse aeda.

Elulõngade (Clematis) taimeperekonda kuulub ligi 250 liiki. Valides õigesti nende liike, sorte,-hübriide võib Eesti tingimustes saavutada aias pideva õitsemise maikuu keskelt sügiskülmade saabumiseni. Eesti mereline niiske kliima sobib oma pika pehme sügise ja lumiste talvedega elulõngadele hästi. Sobivates kasvutingimustes on nende õitseaeg pikk ja õied suured. Enamik siin levinud liike tunneb end hästi nii Põhja- ja Lääne kui ka Lõuna- ja Ida-Eestis.

Elulõngad võib jagada looduslikeks liikideks ja inimese poolt aretatud, valdavalt suureõielisteks sortideks ja hübriidideks.

Suureõielised ehk vääriselulõngad on meil kõige levinumad. Neist vanim ja vahest ka kõige soositum on clematis x jackmanii: väga rikkalike kaunite lillakassiniste õitega, mis aretati juba 130 aasta eest. Suureõieliste sortide õite värviskaala on lai alates valgest kuni mustjaslillani. Seni ei ole veel aretatud suureõielisi erkkollaseid ja oranze sorte. Elulõngade õied võivad olla kas liht,- pooltäidis-, või täidisõied.

Looduslike liikide poolest on elulõng väga rikkalik Nende liikide hulgas on nii rohtsete vartega püsikuid, poolpõõsaid , põõsakujulisi ja puitunud vartega ronitaimi. Osadel neist (c. alpina, c. tangutica jvm) säilib Eesti kliimas ka eelmiste aastate võrsed ning seetõttu nad alustavad õitsemist juba maikuul.

Vali sobiv kasvukoht

Seni on suureõielisi elulõngu kasvatatud koduaedades hoonete seinaäärtes. Nad on pikaealised ja võivad kasvada samal kasvukohal 20-30 aastat või veelgi enam.Oma suure mitmekesisuse, värvi ja vormirohkuse poolest on laialt kasutatavad nii püstises, vertikaalhaljastuses, kui ka horisontaalhaljastuses. Sõrestikel , varikäikudel, seintel ja müüridel puude, põõsaste võradesse võiks soovitada väikeseõielisi looduslikke liike ja sorte(c. alpina c.tangutica, c. fargesii ning nendest aretatud sorte) , kuna nad kasvavad kiiremini ja katavad paremini. Püsilillede peenratesse sobiksid nii puhmakujulised (c. recta, c recta f. mandshurica, c. integrifolia) kui ka ronivad liigid madalal toestusel ning suureõielised elulõngad. Horisontaalselt maapinnale ja kiviktaimlatesse sobivad väiksemate ülespoole vaatega õitega sordid. Pottidesse ja suurematesse amplitesse sobivad nii suureõielised, kui ka väikeseõielised sordid. Elulõngu võib kasutada ka lõikeõitena madalates vaasides ja taldrikutel. Dekoratiivsed on ka lilleseadetes kasutatud karvased seemnenutid.Elulõng eelistab suuremate tuulte eest kaitstud, päikeselist või poolvarjulist ja sooja, kuid mitte kõrvetava päikesega kasvukohta hoone seinte ääres. c. alpina ja c. sibirica edeneb hästi ka majade põhjaseinte ääres. Varjus kasvavad taimed õitsevad siiski vähem kui päikesepaistel.Samuti sobivad aiaääred, väravad ja võred.

Lopsakad elulõngad vajavad palju niiskust, seepärast ei saa neid istutada maja seinale liiga lähedale. Seina veerde istutatud taimi võib toestada nii tugivõrede kui ka nööride abil. Toestuse kõrgus valige vastavalt oma soovile.

Elulõngade ette võib istutada madalaid suvelilli, püsikuid, väikeseid põõsaid kui ka igihaljaid pinnakattetaimi.

Istuta kevadel

Parim istutusaeg on mai-juuni, siis jõuavad taimed hästi juurduda ja kosuda. Heas korras konteineristikuid võib aga istutada kuni sügiseni.

Istutusauk kaevatakse küllalt suur, vähemalt 60x60x60 cm. Auk täidetakse aiamulla, kõdusõnniku ja lehemulla seguga, milles iga nimetatud osa moodustab umbes kolmandiku.

Elulõnga istik tuleb alati istutada10 cm sügavamale, et 1-2 pungapaari jääks mulla alla. Tähtis on ka,et peale mulla vajumist oleks maapind taime ümber 5-10 cm kõrgem ümbritsevast pinnasest. Suuremale elulõngaseinale istutatakse liigid 1,5 meetriste vahedega, vähema kasvuga sortide vaheks arvestage 60-80 cm. Kui talvine külm taime maapealsed osad ka ära võtab, võrsuvad mulla alla jäävast osast uued kasvud. Pärast istutamist kastetakse taime hoolega.

Hoolda õigesti

Kevadsuvisel kuival ajal kastetakse elulõngu hoolega. Tugevamalt väetatakse taimi alates kolmandal aastal pärast istutamist. Külluslikuks õitsemiseks vajavad vanad ja lopsakad taimed 3-5 täiendavat väetamiskorda suve jooksul. Väetist võidakse anda nii kuivainena kui kastmisveega. Väetamiseks sobib lilledele mõeldud kompleksväetis.

Ülejäänud hooldamine seisneb peamiselt kuivade okste eemaldamises ja närtsinud õite lõikamises. Sama aasta võrsetel õitsevad elulõngad lõigatakse sügisel 10-20 cm pikkuseks. Juurestik kaetakse sügisel kuiva ja koheva mulla, turba või lehtedega, mida kuhjatakse juurekaelale 20-30 cm. Kevadel talvekate eemaldatakse. c. alpinat , c. tangutica , c.sibiricat ning neist aretatud sorte sügisel tagasi ei tohi lõigata, kuna nad õitsevad ainult vanadel vartel.

Elulõng kasvab ka potis

Rõdul võib kasvatada elulõngu suurtes pottides ja kastides. Selleks sobib alates 15 liitrine istutusnõu. Mida väiksem on nõu, seda suurem on kastmise vajadus. Et kohe esimesel suvel rikkalikumalt õisi saada, peaks valima tavalise väiksema 1-2 võrsega istiku asemel suurema, 4-5 võrsega istiku. Suuremasse istutusnõusse võib istutada kokku nii suure kui väikseõielise sordi. Siis on võimalik õite ilu nautida nii kevadel kui ka suvel.

Talveks viiakse pott keldrisse , kaevatakse maha või kaetakse hoolega (ka alt). Parim talvine temperatuur on –3 ja +3 vahepeal.

Potti või kasti istutamiseks sobivad sordid ‘Piilu’, ‘Küllus’, ‘Põhjanael’, ‘Memm’, ‘Markhams Pink’, ‘Cyanea’ , ‘Violet Purple’, ‘Alba Plena’.

Poti võib talveks ka aias mulda kaevata ja katta nagu kõiki muidki elulõngu.

Asjatundjana andsid nõu elulõngade kasvataja Aili Kivistik ning elulõngade kasvatus- ja aretustalu Roogoja peremees Taavi Kivistik. Fotod: Toomas Türk, Valeri Parhomenko, Taavi Kivistik ja Linnea Press

Kuna elulõng on väga vormirohke, siis on ka tema kasutusvõimalused väga suured.

Kõige tavalisem kasutusvõimalus on kasvatamine seina ääres. Selleks kasutatakse tavaliselt suureõielisi kultuursorte. Selleks tuleb seina äärde asetada toestuseks kas spetsiaalne pergalo , tõmmata nöörid või traadid. Kuna elulõng ennast ise seina külge ei kinnita, siis on ta ka seinale ohutu ega riku seda. Siiski ei soovita teda istutada rohke räästaveega ohustatud kohtadesse. Koleda seina varjamiseks aga soovitan kasutada väikseõielisi sorte ja liike nagu c. alpina , C. sibirica, C.macropetala , ‘Memm’ ‘Estrella’, ‘Markhams Pink’, ‘Cyanea’ , ‘Violet Purple’, ‘Alba Plena’. Kuna nende võrsed talvituvad, siis katavad nad seina paremini. Seina äärde võib soovitada ka c.fargesii ja ‘Paul Farges’ (sün.‘Fargesioides’). Nende väädid tavaliselt ei talvitu, aga oma kiire kasvuga jõuavad nad juba juuli lõpuks seina katma.

Kõige rohkem soovitan elulõngu kasvatada muru sees eraldi oleva põõsana. Ka taim tunneb seal ennast kõige paremini. Nii on tema veehaare kõige suurem ning valgust kõige rohkem. Üksikuna on ta ka kõige paremini eksponeeritud ning tema ilu saab nautida igakülgselt. Sellisena kasvatamisel vajab põõsas mingit toestust. Vastavalt aedniku fantaasiale leiab ta selle metallist, puidust, plastikust. Toestiku kõrgus tuleb valida vastavalt aiakujundusele, nii võib saada ka tavapärasest kõrge kasvuga sordist just nii kõrge puhmas kui teile vajalik.

Horisontaalhaljastuses võib kasutada elulõngu pinnakattetaimena, võib panna nad roomama mööda sibullille peenart peale sibullillede lehtede koltumist. Samuti võivad nad roomata killustikupeenal, kiviktaimlas ning kivide ja kändude peal. Horisontaalhaljastusse soovitan kasutada rohkem väiksema õiega ja nõrgema kasvuga sorte. Kui on vaja pinda katta, siis soovitan lopsaka kasvuga sorte ja ka liike. Sordi valikul tuleb jälgida õie hoiakut. Tuleks valida just selliseid sorte, millede õis ‘vaatab’ ülespoole.

Hästi sobib elulõng kokku okaspuudega. Olenevalt okaspuu kõrgusest tuleks valida vastav sort või liik. Kui on soov kasvatada koos madalakasvulisi okaspuid ja elulõngu , siis sobivad selleks hästi suureõielised sordid, kuna need ei hakka naabrile liiga tegema. Sellel juhul tuleb istutusauk kaevata tugitaimest pool meetrit kaugemale ning vooderdada see kile või juuretõkkekangaga. Kui on soov kasvatada samades oludes väikeseõielisi sorte, millede võrsed talvituvad, siis peab aeg-ajalt nende võrseid kärpima, kuna muidu tugitaim lämmatatakse. Soovi korral kasvatada elulõngu koos suurte puudega tuleks valida selleks väikeseõielised liigid ja sordid nagu c. alpina , C. sibirica, C.macorpetala, ‘Memm’ ‘Estrella’, ‘Markhams Pink’, ‘Cyanea’ , ‘Violet Purple’, ‘Alba Plena’. Istutusauk on soovitav vooderdada kahe- või kolmekordse ajalehega, mis ajapikku kõduneb ning täita viljaka kompostmullaga. Samuti tuleks esimestel aastatel teda rohkem kasta.

Kuna elulõng on püsik, siis sobib ta kasvatamiseks ka püsikute peenras kas roomavana või toestatuna teistest taimedest. Nii võib olla elulõngale toeks kas äraõitsenud pojengipõõsas, roosipõõsas või mingi muu kõrgem puhmas. Püsikute peenrasse sobivad ka kellukakujulised c. integrifolia sordid ja c. recta liigid. Kuna need ei ole ronivad, siis vajavad nad tugikeppi. Samuti sobib peenrasse ka c. tangutica, kuna tema karvaseid seemneid peetakse kõige dekoratiivsemateks ning tema õitsemise periood on väga pikk.

Madalhaljastuses koos suvelilledega soovitan kasvatada sorti ‘Arabella' , mis kasvab ilma toestuseta ligi 20-50 cm kõrgeks ja annab palju ning kaua õisi. Taimed tuleks istutada poolemeetriste vahedega.

Tugevate aedade ja tarade katteks soovitan istutada loodustikke liike ja väikeseõielisi elulõnga sorte. Olenevalt aia kõrgusest võivad nad paista ka hekina. Aia peal kasvatamiseks peab aed olema tugev, kuna nende võrsed talvituvad ja nõrk aed võib lume all puruneda . Taimed tuleks istutada 0,7-1 meetriste vahekaugustega ning mõned korrad kärpida soodustamaks hargnemist.

Elulõngu saab suurepäraselt kasvatada ka konteinerites. Et saada ilusat põõsast, tuleb valida suurem 15-20 liitrine pott. Mida suurem on mulla kogus, seda lihtsam on kastmine ja väetamine. Potis kasvatamiseks on sobilikumad suureõieliste elulõngade väiksemaõielised sordid nagu ‘Piilu’, ‘Küllus’, Ristimägi’, ‘Saalomon’ , ‘Romantika’, jt. Samuti tunnevad end hästi pottides väikeseõielised sordid nagu ‘Memm’, ‘Estrella’, ‘Markhams Pink’, ‘Cyanea’ , ‘Violet Purple’, ‘Alba Plena’. Sobilikud on ka integrifolia rühma sordid ‘Arabella’ , ‘Durandy’. Kuna suureõielised elulõngad õitsevad suve teisel poolel ja väikeseõielised suve esimesel poolel, siis suuremasse potti võib istutada kaks eri taime, et õitsemisaega pikendada. Küll aga sügisel peab nende võrsetel vahet tegema, kuna suureõielise elulõnga varred tuleb sügisel tagasi tõigata. Tuleb jälgida ka eri taimede võrsete tasakaalu. Kuna potis olev muld on piiratud , siis tuleb hoolikalt jälgida, et taimel oleks piisavalt vett ja toitu. Nende pottide väetamiseks sobivad hästi 3-5 kuulise lahustuvusega osmocote väetised. Siis jääb hooldaja mureks peale ühekordset väetamist ainult kastmine. Väetamiseks sobivad ka kõik teised lilleväetised. Talveks soovitan need potid viia keldrisse või kaevata maa sisse ning katta nagu tavalisi elulõngu. Potielulõngu võib tarvitada nii rõdude ja terasside haljastuses, panna neid aiavaasidesse. Kuni esimese õie puhkemiseni on soovitav need potid hoida valguserohkes kasvukohas, hiljem võib nad tõsta ka päris varju, siis püsivad õied kauem.

Lühemat aega võib kasvatada elulõngu ka väiksemates amplites, kuid tuleb hoolikalt kasta. Nii pottides kui amplites olevaid elulõngu võib kasutada ka sisehaljastuses valguserohketes kohtades. Kahjuks on selliseid kogemusi veel vähe.

Palju kasutatakse ja uuritakse elulõngu kui lõikelilli Jaapanis. Selleks on sobilikumad c. integrifolia rühma sordid nagu ‘Aljonuska’, ‘Arabella’, ‘Durandy’, ‘Pamjat Sertsa’, c.texensise rühma kuuluvad ‘Gravetye Beauty’ ,’Duchess of Albany’ . Suureõielisi sorte soovitan asetada taldrikule, õielehed vee kohale. Olenevalt sordist võivad nad nii püsida kuni nädala. Samuti on neid võimalik kasutada lilleseadetes. Elulõngade dekoratiivseid ja karvaseid seemnenutte võib kuivatada ja kasutada kuivlillena kuivseadetes. Selleks, et seemned paremini koos püsiksid, peab ned korjama enne seemnete valmimist.

Sageli soovivad inimesed küll kasvatada elulõngu, kuid kurdavad, et ei leia aias enam kohta. Loodan, et leidsite eelnevast kirjutisest uusi ideid ja mõtteid elulõngade kasutamiseks.

Teenekas elulõngakasvataja Uno Kivistik jättis elulõngahuvilistele oma sortide näol hinnalise pärandi. Koos abikaasa Ailiga aretas ta üle saja hübriidsordi, mitmed neist on üle maailmselt tuntud ja nõutud.

Üks kaunimaid on mitmevärviliste õitega 'Piilu'. Tema õit kasutab perekond Kivistik oma Roogoja elulõngatalu firmamärgina.

OÜ Hansaplant meisteraednik Mihkel Saar, kes külastas Hollandi puukoolide iga-aastast messi "Plantarium", rääkis, et 'Piilut' hinnati seal kuldmedaliga. 'Piilu' 60 cm kõrgune istik - see oli kaheliitrises potis - oli väljapandud elulõngadest varajasim ja õierikkaim õitseja. Nende omaduste tõttuhinnatakse Hollandi puukoolis 'Piilul' kõrgelt, sest seal müüakse just õitsevaid elulõngaistikuid.

Ka täiskasvanud 'Piilu' on õisi täis. Oma küllaltki madala kasvu tõttu (1,5-1,8 m) hakkab ta õitsema üsna maapinna lähedalt. Tal pole nn paljaid jalgu - lehtedeta varreosa. 'Piilu' 4-6 õielehte on roosad, keskosas lillakaspunase laiema triibuga ning sämbulise äärega. Tolmukad on kollased.Õie läbimõõt on l O-1 2 cm.

Kui eelmise aasta varred on sügisel maha lõigatud, õitseb 'Piilu' juuli keskpaigast septembrini samal aastal kasvanud võrsetel. Nii teda meil koheldaksegi, sest vanad varred tavaliselt ületalve ei säili. Taimede õitsemine on sel juhul hilisem ja moodustuvad lihtõied. Lõunapoolsetes soojema kliimaga maades, kus 'Piilut' tagasi ei lõigata, õitseb see sort juba varasuvel ja taimel on algul täidisõied. Täidisõie on 'Piilu' pärinud ilmselt ühelt omavanemalt, Vene sordilt 'Mahrovõi'. Teda ristati roosaõielise sordiga 'Hagley Hybrid.'

Saksa elulõngafirma omaniku Friedrich Manfred Westfali müügikataloogis on kaunis foto täidisõitega 'Piilust' märkusega, et sort on saanud 1998. aastal kuldmedali.

Kuidas alustada?

Kui soovid hakata oma perele viinamarju kasvatama, leia taimele soojem päikeseline koht, kus ka talvituda oleks kuivem. Kevadel on suureks ohuks öökülmad, mida päris avamaal on raske kattelooriga tõrjuda, sest tuule käes võib loor lõhkuda viinapuu hapraid võrseid. Katteloor võiks külmaohu puhul pikemaltki peal olla ja anda lisasooja. Öökülma kahjustuse järel puhkevad uinuvad pungad – põõsas taastub, aga saak on hukkunud.

Kasvuhoones istuta taim põhja- või idakülge. Muidu varjutavad suureks kasvavad viinapuud teisi kasvuhoonetaimi: kurke, tomateid jm.

Viinapuu ei ole mulla suhtes väga nõudlik, ta ei taha väga rasket ja niisket mulda. Taime juurestik ulatub väga kaugele.

Rõdule ja talveaeda iga sort ei sobi. Potis-konteineris ei tohiks juurestik läbi kuivada. Talveks tuleb selline taim kinni katta, juurte külmumise vältimiseks pott maasse kaevata või jahedasse keldrisse talvituma viia. Rõdul ja talveaias on probleemiks ka kuiv õhk ja ülekuumenemine nii mullal kui ka õhus. Seepärast võib taim õied või marjaalged maha visata. Ka kedriklestale meeldib kuiv õhk.

Kaeva korralik istutusauk: mida suurem ja hea mullaga, seda tänulikum on taim. Otse vastu noort taime ei tohiks väga rammusat mulda panna, küll aga leiab ta selle kaugemalt üles. Liivase pinnase hulka soovitan segada raskemat: liiv ei hoia väetisi kinni, vesi uhub kõik ära. Raskele mullale lisa kergemat, õhulisemat, mis hoiab ära liigniiskuse.

Istutamisel jälgi, et taimel jääks paar punga mulla alla, ükskõik kas istutad vertikaalselt või nurga all. Kui taim on väike, jäta istutuskoht nõgusaks ja kui taim on sirgunud, mulda see kõrgemaks. Soovitan ka tulevikus hoida taime ümbruse veidi kõrgema, et sinna ei koguneks liigvett ega -niiskust.

Kujunda viinapuu võra vastavalt olemasolevale vabale ruumile. Soovitan taimele jätta mitu peavõrset, sest kui ühega midagi juhtub, jääb osa alles ja on ikkagi saaki loota. Kas kujundad taime põõsana või suunad oksad piki kasvuhoone külge või harja, jääb sinu valida. Võrsed tuleb siduda nii, et paaril esimesel talvel saaks noored võrsed katmiseks maha painutada. Ära suuna võrseid karkassi vahelt läbi, sest väädid lähevad aastate jooksul jämedaks ning raskeks!

Kevadhooldus

Kevadist tagasilõikust ei tohi teha (eriti noorel põõsal) enne, kui esimene leht on lahti: värskest lõikekohast hakkab väga tugev mahlavool, mida ei saa sulgeda ja taim nõrgestub. Ära murra ka midagi uudishimu rahuldamiseks, kuidas taim talvitus. Võib juhtuda, et oksad lehtivad alles jaanipäevaks või ajavad mullas olevatest pungadest uued võrsed. Mõni on „maganud“ isegi aasta!

Kevadel ei soovita oksi kohe vertikaali tõsta, sest sageli arenevad siis võrseteks ainult ülemi-sed pungad. Tõsta oksad üles, kui pungad on puhkenud.

Kui võrsed kasvama hakkavad, näeb peagi õiekobaraid. Kui õiekobarale järgneb väänel (köitraag), siis sealt edasi kobaraid enam ei tule. Et põõsa jõud läheks kobaratesse, mitte võrsesse, soovitan paari lehe tagant ladva ära murda. Võib ka suunata allapoole, see pidurdab hoogsat kasvu. Nüüd taim vihastab ja hakkab ajama ennakvõrseid – väikseid võrseid lehekaenaldest. Nendel tuleks paari lehe järel latv ära murda. Suvel suhtuge viinapuusse kui tomatitaime – murdke liigsed peened võrsed välja.

Arvestage – leht toidab taime! Ärge taime korraga väga ära laasige, see traumeerib teda. Lehestikku peab suunama nii, et kobarad näeksid päikest ning õhk liiguks põõsast läbi. Seisev õhk tekitab lehtede ja kobarate mädanemist.

Ära karda põõsa lõikust ja koolitamist! Muidu ajab ta ennast varsti kasvuhoonest välja. Lõikamata kulutab ta oma jõu võrsetele, mitte saagile või uute õiepungade loomisele. Loodan, et sul on aiakääre ja pealehakkamist!

Sügishooldus

Suve teisel poolel peab hakkama taime kasvu pidurdama, sest talv on tulemas.

Augustis olen andnud taimedele ainult KP-väetisi ja 1. septembril kastnud viimast korda korralikult läbi. Kui aga väga soojad ilmad jätkuvad, tuleks vajadusel veel korra kasta. Marjad on oma suuruse saavutanud ning peavad küpsema. Samal ajal moodustuvad ka järgmise aasta õiepungad.

Kui marjad on juba nii värvunud, et võiks proovida, on nad veel hapud. Täisküpsuseni tahab mari veel paar nädalat valmida. On ka sorte, mis ongi hapud, sageli on neil muud head omadused: külmakindlus, veini- või mahlamari, sobivus haljastuseks.

Augusti algul oleme soovitanud võrsete latvu u 10 cm kärpida. Taim ajab küll uued võrsed, kuid see paneb lopsaka kasvu seisma, võrse hakkab korgistuma ja talveks valmistuma.

Esimesed öökülmad kahjustavad rohelisi võrseid ja lehti, ka see paneb kasvu seisma. Marjadele mõnekraadine külm suurt kahju ei tee, mõnel sordil (’Alfa’) lähevad hapud marjad veidi magusamaks. Täielik tagasilõikus tuleks teha enne püsivat külma, mil taim on läinud puhkefaasi – oktoobri teisel poolel. Lõikamine sõltub põõsa kasvukohast. Kasvuhoone viinapuule võiks jätta 3–4 põhivääti, õues seina ääres 3–6 vääti, nende pikkus oleneb sordist ja võimalustest. Peened võrsed tuleb lõigata välja, sest need ei ole saagiandjad. Minu kogemustel on esimese aasta võrsed talveõrnemad, vanemad oksad talvituvad paremini. Sinna külge võite jätta paari pungaga noore võrse tüükad, kuhu tuleb saak.

Kivistike viinamäe 50+ aastat

Uno Kivistik puutus viinamarjadega lähemalt kokku 1951.–1955. a Krimmis sõjaväeteenistuses, kus ta tutvus kohalike eestlaste ja nende viinamarjakasvatusega. Esimesed 5 istikut ostis ta Mihkel Reinsteinilt ja saatis need postipakiga koju. Maha istutatud taimed andsid saaki ka Eestis. Räpina Aiandustehnikumis õpinguid jätkates süvenes temas huvi viinamarjakasvatuse vastu ja ta kogus Eestis olevaid sorte oma koduaeda. Viinapuud istutas ta hoonete lõunaseinte äärde ja külmkasvuhoonesse. Kuna Roogoja asub Eesti “külmapoolusel” (Kuusikust sageli külmemgi!), tegid külm ja niiskus oma otsuseid. Vastu pidas ainult osa sorte, aastatega toimus pidev valik. Mõnigi sort võib olla küll vastupidav, kuid mari ei jõua küpseda ja seepärast siiski ei sobi. Kui 1980. a valmis 500m² kilekasvuhoone, hakati sinna koondama viinapuu sortide kollektsiooni ja 1984 kasvas Roogojal juba 26 katsesorti. Osa neist ei sobinud ning asendati uutega. Lätlastega tutvudes katsetati ka nende uusi aretusi, mis enamasti end õigustasid. Tutvustering suurenes, uusi sorte lisandus Venemaalt, Ukrainast ja Kaukaasiast. Tänu Uno venna Jaan Kivistiku aktiivsele tegutsemisele on saadud väga häid sorte ja seemikuid ka USAst Minnesotast ja Wisconsinist ning Leedust. Ka põlvkonna kolmas vend, Endel Kivistik, on oma elukohas Laitses “nakatunud“ viinamarjakasvatusse.

Kasvukohale sobiva sordi, õige hooldamise, lõikuse ja väetamisega saab ka Eestis magusaid viinamarju!

Väetamine

Väetada tuleb tõesti õigel ajal ning õiges vahekorras (NPK). Sellega hoiad taime terve ja heas kasvus. Kõik haigused ja hädad saavad alguse mingist apsust. Üleväetamisega kasvab taim väga lopsakalt – esimese aasta võrsed ei korgistu ja jäävad külmaõrnaks. Taime juur on võimeline mitme meetri kauguselt naabertaimedelt endale toitu hankima. Jälgige, kes tema lähistel kasvab ja kui rammus on muld. Kui juhtub toitainetest puudus tulema või on muld väga kuiv, hangib taim vett ja toitu sügavamalt pinnasest, kus neid tavaliselt ei jätku. Toitainete nappusel muutuvad lehed kirjuks, nii lehtedele kui marjadele võib tekkida jahukaste ja marja „nahk puitub“. Kui kasvutingimused paranevad, võib põõsas taastuda, kuid marjad lõhkevad, sest kest enam ei kasva. Olen näinud võrseid, millel haigus on peatunud ja uued lehed on normaalsed. Taimed tahavad ühtlast hooldust – reegel, mis kehtib ka kapsa, tomati ja õuna kohta.

Milline sort?

Sordivalik muutub Eestis praegu pidevalt , katsetuses on ~200 sorti. Enne ostmist tasub nõu küsida kollektsionääridelt, kasvatajatelt ja paljundajatelt. Õigeks hooldamiseks peaks juba ostes teadma sordi omadusi. Küsi müüjalt taime etikett ja hoia see alles.

• Roogoja soovitussordid sobivad hästi Põhja-Eestisse ja alati ka lõunapoolsetesse soojematesse oludesse. Eestiski peab arvestama kliima varieeruvust. Sama sordi mari võib valmida Lõuna-Eestis avamaal, Kirde- ja Põhja-Eestis aga kütteta või kilekasvuhoones. Ka tasub taim alati istutada hoone lõunaküljele, et marja valmimiseks oleks suvi pikem ja soojem.
• Külmkasvuhoonesse sobivad varasemad ja talvekindlamad sordid, aga aias/kasvuhoones võiks olla nii varasem kui veidi hilisem sort, et marju oleks võtta külmadeni.
• Euroopast viinapuu istikuid tuues tasub valida varane sort. Muidu kasvatad taime kolm aastat ja selgub, et mari jääbki tooreks.

Tuuluta!

Kasvuhoones on oluline tuulutamine. Kui unustad selle õigel ajal, võivad taimed üle kuumeneda. Jäta luugid palaval ajal ööseks lahti, siis naudivad taimed jahedamat õhku. Ka taim on elusolend ning vajab mõistvat kohtlemist

Roogoja talu tööhoone seinte äärest kaarduvad viinapuuväädid üle Aili Kivistiku, viinapuu- ja elulõngaistikute.

Sõites sagedasti suvisel Eestimaal ringi ei sa maa pilku eemale Teie kaunitest koduaedadest, mis paisavad kaugele teepeale. Oma erialaselt vaadatuna otsib silm teie aedadest ikka seinteääres õitsvaid kõrgemaid lilli, enamasti on need roniroosid ja elulõngad. Aga kumba on rohkem, tekkib küsimus? Rahumeelselt võin tõdeda, et enam- vähem võrdselt.

Kui mõtelda koduse lilleaia rajamise peale, siis kui on soov täita ka maja seinaäär õitega, on roniroos ja elulõng parimad valikud. Oleneb taimede sortidest langeb kasvatamise lihtsus enamasti elulõngade kasuks. Lisaks suureõielistele elulõngadele sobivad seinteäärsesse kasvukohta ka väikeseõielised elulõngade sordid ja looduslikud liigid, mis üldse erilist hoolt ei vaja. Nendega on hea katta ka inetuid seinu, sest nende väädid säilivad üle talve. Headeks seinapeitjateks on ’Paul Farges’ , alpi ja tangutia elulõngad ja nende sordid. Ise need elulõngad ennast seinast kinni ei hoia ja sellega seina ei kahjusta, toestuseks sobiks seinakülge kinnitada horisontaalsed ja mõned vertikaalsed traadid. Väikeseõielised elulõngad võivad kasvada 5- 10 m kõrguseks, kuid meeles võiks pidada, et mitte kõrgemaks kui toestus. Alpi ja tangutia elulõngad kasvavad ka edukalt maja põhjaseina ääres.

Tihti teavadki inimesed elulõnga, kui seinaäärset taime. See pole kaugeltki nii. Nende suur liigirohkus ja rikkalik sortiment võimaldab neil kasvada varjulistes kohtades, poolvarjus ja päikesekäes, erinevates kooslustes erinevate taimedega.

Seinäärsed, eriti punased roniroosid sobivad hästi kokku väikeste valgete õitega , ’Paul Fargesega’. Tema jätkab õitsemist kuni külmadeni. Nii nagu seinaäärseid jagades sobibad elulõngad kokku ka peenraroosidega. Välismaal on kirjutatud mitmeid raamatuid nende koos kasvatamisest. Peaks endale selgeks mõtlema, kas elulõng kasvaks roosi peenras eraldi, kõrgema toestusega või kasutab kasvamisel roosi toestusena või kasvab mööda maapinda rooside ees või vahel. Isiklikult minule meeldib siiski koos roosiga kuid eraldi kompaktsel toestusel. 2012 aasta suve enimpildistatud elulõng oli roosi Seksi –Rexi peenras kasvav ’Piilu’ ja ’Ristimäe’ segupõõsas. Algas roosade rooside õitsemisega, peale nende tippõitsemist avanesid sinised ’Ristimäe’ õied, hiljem liitus nendega roosa-punane ’Piilu’ ja tema õitsemine kestis lume tulekuni. Nii kestis õitsemine juuli algusest oktoobrini. Elulõngadel ja roosidel ei ole ühiseid haigustekitajaid, kuid kui pritsida roosi jahukaste või tahmlaiksuse vastus siis Topaasi ja Aliete’ ga võiks ka elulõngad vajadusel üle pritsida.

Pargiroosid on tavaliselt suuremad ja külmakindlad põõsad, aga õitsevad kahjuks ainult korra suve jooksul. Istutades elulõnga sinna lähedusse, saab roosipõõsas teise õitsemise, seekord elulõngaõitega. Sellisesse kooslusse soovitaks tugeva kasvuga sorte nagu kõige tumedam ’Romantika’ , sinistest toonidest ’Viola’ ja ’Semu’, punastest toonidest ’Jubileinõi 70’, ’Vostok’ , heledatest ’Entel’ ja ’Huldiine’. Hästi sobivad neist omavahel kokku ’Romantika’ ja ’Entel’, ’Viola ’ ja ’Jubileinõi 70’. Neid tugevama kasvulisi sorte sobib kasvatada ka väiksemate viljapuude, sirelite ja teiste puitunud taimede läheduses, kasutades neid toestusena. Et juhtida nad toestuseni, peaks siiski viima taime juurest nööri puu külge ja istutada võiks toestustaimest – 1 m kaugusele.

Hästi sobivad elulõngad kasvama aedade peale. Väikeseõielised soovitaks siiski panna aiapostide lähedusse, kuna lisaks taime raskusele lisandub talvel lumeraskus. Suureõielisi võib kasvatada igas kohas, jälgima peaks, et enamus õisi orienteerub ida-lõuna-lääne suunda. Samuti võib teha aiasisse elulõngarea, mille toestuseks panna tavaline aiavõrk.

Kõige uhkem oleks kombineerida aias peenar, keset muru platsi elulõnga, sibullille ja suvelilledega. Siis kevadel pakuksid ilu sibullilled, hiljem suvelilled ja juuli lõpust alates elulõngad. Sellise peenra puhul peaks elulõngale siiski olema oma toestus. Sellisesse kombinatsiooni sobiksid hästi rikkaliku õitsemise ning keskmise ja madala kasvuga elulõngad nagu sinise tooniga ’Minister’ , ’Negus’, ’Ristimägi’, varase õitsemisega ’Juuli’, punase tooniga ’Huvi’, ’Rüütel’, ’Ville de Lyon’, roosades toonides ’Comdesse de Bouchaud’ , ’Marmori’. Valgetest soovitan sorte ’Valge Daam’ , ’Vetka’ , ’Roko Kolla’. Erksamatest toonidest sobiks ’Piilu’. Kui on soovi lisaks silmailule lisada ka aroomi, siis sobiks kasvatada ka väikeseõielisi elulõngu nagu cl. manshurica ja C. triternata ’Rubro Marginata’. Õitsemise ajal, eriti niisketel õhtutel täidavad nad aiaosa meeldiva magusa aroomiga.

Väiksemat kasvu elulõngad sobivad hästi kokku ka elupuude, kadakate ja ebaküpressidega. Siis võiks ka toestustaime peale siduda rohelise juhtnööri ning jälgida, et elulõng ei hakkaks okaspuule liiga tegema. Aastate viisi võib ka elulõngade kasvatamis- mooduseid vahetada, see tähendab, et kui ühel aastal on taim oma toestuse peal, teisel aastal võib suunata toestustaimele, kolmandal aastal kasvatada üldse ilma toestusteta maad mööda.

Kevad on käes ja kui see lugu tekitas teis soovi soetata endalegi esimene elulõng või täiednada juba olemasolevat kollektsiooni, siis mugavaim viis on külastada meie koduleheküljel olevat e-poodi www.roogoja.ee Just kevadel on seal sordivalik kõige suurem. Kõik seal müügis olevad sordid on kas meil ja meie kliimasse aretatud sordid, või on meil aastate pikkuse kasvatamise järel eesti kliimas sobilikuks tunnistatud.

Igal aastal, augusti esimesel nädalavahetusel oleme korraldanud meie Roogoja talus aiakülastuspäeva. Nii ka sellel aastal, 3 augustil 2013.aastal on kõigil elulõnga ja viinamarja huvilistel võimalus tulla vaatama meie aias kasvavaid elulõngu ja viinapuid. Giidiga ekskursioonid igal täistunnil, avatud on õpitoad ja korraldame mänge ja viktoriine. Lisaks Roogoja talule on üritusega ühinenud ka teised Karl külas tegutsevad aiandustalud Sadevälja talu ja Tõnise puukool. Ühtne üritus kannab nime Lilleralli. Täpsem info ürituse kohta: http://aiandustalud.weebly.com

Harjumaal Kose vallas Roogoja talus on viinamarju kasvatatud alates 1955. aastast, praegu toimetavad viinamäel Aili Kivistik ja poeg Taavi. Aili kasvuhoones on katsetustes üle saja viinamarjasordi ja sortiment muutub pidevalt. Ta on kollektsionäär ja sordiarendaja, väikestviisi ka sordiaretaja – otsib uusi sorte ja katsetab neid Eesti kliimas Harjumaal, siia sobivaid sorte müüb huvilistele või oskab kinnitada, millised sordid meil vastu ei pea. Aili kinnitusel on talu ühes Eesti külmimas kohas.

Näiteks talviti paneb Aili kasvuhoonesse termomeetri – ühe anduri pistab mulda ja teise jätab mõne oksa külge, nii teab ta öelda, millist temperatuuri taimed on välja kannatanud (või millise käes hukkunud). Kevadel, kui pungad juba puhkevad, on öökülmad siiski probleemiks ja siis võetakse appi igasugu nõiatempe, mida üleilmafoorumites teistelt kasvatajatelt õpitakse.

Kui Aililt küsida, kuidas viinapuid lõigata, kasta, hoida või katta, jätab ta kõik võimalused lahti: oleneb olukorrast. Rusikareegleid eriti ei ole ja tema ise lähtubki igast taimest eraldi: „Ma tean paljusid, kes ütlevad, et koolis nii ei õpetatud ja mina nii ei tee. Mina pole aiandust õppinud, vaatan taimele otsa ja mõtlen, mida ta tahab. Lihtsalt suhtlen põõsaga, jälgin, kuhu tal kobarad tulevad,” räägib perenaine oma viinapuude pidamise kogemusest. Ta kirub kaasaegset tõlkekirjandust, millest inimesed õppust võtavad – viimati saanud ta kuskilt raamatust teada, et mutt on taimetoiduline ja mügri putuktoiduline.

Miks nii hapud?

Tavaline häda on aga see, et raamatud räägivad Euroopa agrotehnikast, mille võtted meie kliimas ei toimi. Isegi mitte lähemate naabrite omad, on Aili leidnud: „Näiteks Poolas on lühike päev, õhtul kell seitse läheb pimedaks, meil on päev palju pikem. Osa sorte mängivad päeva pikkusega, nii et see, mis aretajad seal kirja on pannud, toimib siin hoopis teistmoodi.”

Isegi väikeses Eestis on kliima igas otsas erinev, nii et Lõuna-Eestisse ja Põhja-Eestisse sobivad täiesti erinevad viinapuusordid. Aili ei müü ühtki taime enne, kui on teada, kuhu see istutatakse: kuhu kanti ja kas avamaale, sooja müüri äärde või kasvuhoonesse. Igal kasvukohal on omad mured ja rõõmud, mida tuleb teada ja arvestada. Lõunasse saab anda ka mõne hiljem valmiva sordi, aga põhja pool ei jõua need suve jooksul küpseks saada.

„Ma kohtan laatadel igasugu ostjaid,” räägib Aili, kelle suvi möödubki istikukäruga laadalt laadale sõites. „Näiteks üks küsib, miks tema viinamarjad on hapud ja saaki vähe. Tuleb välja, et ta ostis Bauhofist istikud. Need on Euroopast toodud hilised sordid – kõik nad on mul käte vahelt läbi käinud,” räägib Aili ja soovitab pigem osta istikuid Eesti kasvatajatelt koos infoga – nemad juba teavad, kas sort sobib Narva või Võrru või ei lähe Eestis üldse.

„Teine ostja kurtis kord, et raamatus olid tema taime kohta antud normid, et üks põõsas annab kaks kilo marju, millest saab 750 ml veini, aga tema korjanud taimelt 16 pangetäit marju – milles viga?” naerab Aili. Kõige äärmuslikum aga on üks hiljuti laadal kohatud daam, kes tahtis küll viinapuuistikut osta, kuid polnud nõus selle eest hoolitsema – ei kastma, ei väetama, ei lõikama: „Ma istutan ta maha ja ta peab kasvama!” Aili on nördinud: „Ma ütlesin: „Vabandage väga, aga mina teile ei müü!” Ma kasvatan taime kaks aastat ja tema on nii nahaalne, et saaki tahab saada, aga hooldama ei hakka – no miks ma müün talle seda komposti jaoks?” Hiljem käinud daam laadal Aili minia juures sama nõudlikult roosiistikuid ostmas – ei hoolitse, aga ilu tahab küll. Aili seda ei mõista, sest tegu on elusolenditega ja näiteks lapsi ei soeta ju keegi nii, et rõõmu tahan, aga hoolitseda ei kavatse.

Saak augustist novembrini

Roogoja talus pakutakse külalistele esimesi marju augusti esimestel päevadel ning viimased sordid annavad saaki oktoobris-novembris, kui juba taimi talveks kinni kaetakse. Kui endale viinapuid valid, võta samuti mitu eri aegadel valmivad sorti, et marju jaguks pikemaks ajaks.

Aili kinnitab, et kui istutada õige viinapuusort õigesse kohta, siis suurt muret temaga polegi. Jääb ainult lõikamise vaev ja kes tomatit kasvatab, saab sellega hästi hakkama. Kes ei kasvata, neile siiski mõned õpetussõnad Aili Kivistikult, kel kogemust 1964. aastast.

Kevade esimene reegel – ära murra ühtki oksakest enne, kui esimene leht on lahti. See võib juhtuda ka alles jaanipäeval. Murdekohast hakkab mahla voolama, seda pidurdada ei saa ja taim jääb nõrgaks. Võib ka juhtuda, et viinapuu ei ärkagi talveunest – siis pole vaja kiirustada järeldusega, et taim läks välja, sest võib-olla ta hoopis jäi sisse. Magab aastakese ja ärkab järgmisel kevadel. Aili soovitab äratamiseks istutada unimütsi kõrvale konkurent, sest seda nad ei salli ja ärkavad siiski üles. Kui nii, võib kahe taime okstel lasta segamini kasvada.

Kevadiste öökülmade eest tuleb taimi kaitsta. Viljakobarad on esimeses pungas ja kui see viga saab, olgu miinuskraadi või rapsiva kattelooriga, on saak hukas. Külma võivad ära hoida näiteks taimede vahele tehtud lõkked ja suits või ka pihustatav veeaur – öökülm on laskuv külm ja aur ei lase külmal laskuda.

Kui oksale hakkavad kobarad külge tulema, siis pärast viimast kobarat tuleb köitraag – need tuleb ära näpistada. Aili on avastanud ka kena reegli 3–2–1: viimase marjakobara järel lase kasvada kolm lehte, seejärel näpista latv ära. Kui tuleb uus oksaroots, tee sama teise lehe järel ja järgmisel juba esimese lehe järel. Kui neid tuleb veel, näpista muudkui ära. Nii ei lase sa taimel panna ressurssi võsa kasvatamisele, vaid sunnid kasvatama viljakobaraid.

Augusti alguses võid taimel ladva ära murda: „See paneb oksa mõtlema – midagi juhtus, ma pean talvituma hakkama. Oksa kasv peatub ja ta hakkab talveks valmistuma,” räägib Aili. Esimeste öökülmadega puituvad taime noored oksad natuke ära – see on taimele teiseks märgiks, et tuleb kasvu pidurdada ja talv on tulekul. Enne suuri külmi tuleb nüüd need oksad ära lõigata, mis roheliseks jäid, puitunud pruun osa elab talve üle. „Mõni professor soovitab hoopis kõik vanad oksad ära lõigata ja noored jätta, aga need on haigusõrnad ja külmakartlikud,” räägib Aili. Vana oksakonts on tema kogemuste järgi hoopis tugevam ja tervem. Aili kinnitab, et see „vana konts” ajab kevadel jälle uued saagioksad välja.

Ettevaatust külmaga

Enne kui päris külmaks läheb, tuleb külmaõrn taim maapinnale lasta. Kui miinuskraadidega painutama hakkad, murdub viinapuu selle käigus ära. Talveks võiks mulla sisse väikse kraavi kaevata, taime sinna paigutada ja pisut mulda peale kuhjata. Kui muld nüüd ära külmub, ei saa ka närilised maitsvale väädile ligi. Päris külmakindlaid sorte ei pea talveks maha võtma ega katma – vähemalt mitte pärast esimesi eluaastaid. Noorte taimedega võiks seda siiski teha, sõltumata sordist. Aili kogemuse järgi ei pelga viinapuud niivõrd külma, kuivõrd märga külma. Kui Soomes talvituvad taimed lumekatte all, siis meil nii ei saa, kuna lumi tuleb ja sulab, tuleb ja sulab – ega isegi taha märja teki all magada.

Kuri turg ja tihe konkurents

Taimevahetus käib viinapuukasvatajate vahel üle maailma. Euroopaga on lihtne, aga iga pung, mis tuleb kolmandatest riikidest, peab Brüsselist eraldi heakskiidu saama. Aili Kivistik meenutab, et enne kui Eesti Euroopa Liiduga ühines, anti talle ministeeriumist teada: „Aili, mine ruttu Venemaale ja too, mis saad!” „Helistasin aprilli alguses Ukraina sõpradele: Saška ja Jurka, ma tulen! Otsige mulle varaseid külmakindlaid! Tahtsin neile ka sertifikaati saada, et kõik ametlik oleks, ja läksin Ukraina sanitaarasutuse pealiku juurde. Sain sealt portsu pabereid, templid peal, aga ikkagi soovitasid ametnikud piiril oksad ära peita – igaks juhuks,” meenutab Aili viimase hetke reisi uute sortide järele.

Viinamarjaoks – kuum kaup

Nüüd saab ta teistelt kasvatajatelt, näiteks Poolast, siin katsetamiseks nende sorte. Vastu saadab enda omi. Kuna Euroopas pidavat sortide vargused väga aktuaalne teema olema, läheb alati kirjake kaasa: „Tolko dlja vas – ainult teile.” Eriti, kui kasvataja on mõne päris oma sordi aretanud ja pole seda enda nimele ära registreerinud. See aga on kallis. Nii ei tihka Aili enda aretatud sorte käibele lastagi, eriti selliseid, millest saab häid veinimarju – see turg on Euroopas eriti kuri.

Elulõngu oskuslikult kokku pannes saate aeda luua nurga, kus elulõngaõisi jätkub maikuust esimese lumeni.

Nähes mõnes aias uhkeid murusse istutatud või seinaääri kaunistavaid elulõngu, tekib paljudel tahtmine selle erakordse õiteiluga lähemalt tutvuda. Oma õiterohkuselt ületavad elulõngad ju isegi roose.

Parim viis tutvust sobitada on see, kui ostate mõne elulõngataime endalegi ja leiate neile koduaias esindusliku kasvukoha. Algul on istutatud taimeke väga habras. Kuid ka pärast paariaastast kasvatamist on mõni algaja elulõngasõber meie käest uurinud, mis ta valesti teeb. Oma aeda tahaks saada sama võimsaid elulõngu, kui on Roogoja talus.

Ilus tulemus mitme taimega

Võimalusi on mitu. Kuid kõige parema tulemuse annab see, kui istutate kohe alguses lähestikku mitu taime, jättes nende vaheks 50 cm. Ka looduses kasvavad elulõngaliigid ju koosluses teiste taimedega: ronivad mööda maapinda ja haaravad kinni puudest-põõsastest, et end nende toel kõrgemale ja päikesevalguse kätte upitada.

Elulõngaistik areneb täiskasvanud põõsaks viie-kuue aastaga. Iga suvega tuleb ikka paar vääti juurde. Seega − nii nagu roose, gladioole, iiriseid ja paljusid teisi lilli on ka elulõngu mõistlik kasvatada klumpidena.

Roogoja talu aias istutame sorte ikka vähemalt kahe-kolme kaupa. Soovitame septembri lõpus teha kahe taime vahele ka väikesed ca 5 cm sügavused kraavid, kuhu saab painutada elulõngade võrsed, millelt olete lehed enne eemaldanud. Kraavikesed katke seejärel mullaga. Kui talv on pehme ja ka õige sordi valik asjale kaasa aitab, täitub see vahemik järgmisel aastal uute taimedega. Nii on teil juba aasta pärast istutamist ühe hapra taime asemel kena väike põõsas.

Pange kokku mitu sorti

Julgustan teid proovima elulõngasortide koos kasvatamist. Nii tekitate endale kirju põõsa, mis õitseb eri värvi õitega.

Mitmesordilise elulõngapõõsa teevad huvitavaks sortide erinevad õitseajad. Näiteks kui istutada kokku sordid ’Piilu’ ja ’Ristimägi’, alustab esimesena ’Ristimägi’, pärast nädalast soleerida laskmist liitub temaga ’Piilu’. Koos õitsemine võib kesta terve kuu. Üksinduses võib seejärel õilmitseda ka ’Piilu’. Nii saate põõsa, kus õisi juuli lõpust kuni lumeni välja. Tihti küsitakse sellise jutu peale, et kas värvid aastate jooksul ei segune. Kuna aastast aastasse kasvavad mullast välja needsamad kaks taime ja Eestis suureõielise elulõnga seeme õues ei valmi, ei ole värvide segunemine kuidagi võimalik.

Eri sorte kokku sobitades peate lisaks õievärvidele jälgima ka taimede kasvutugevust. Muidu võib juhtuda, et tugevam võtab nõrgemalt ruumi ja jõu.

Elulõngade sortiment on väga suur ja igal sordil on oma iseloom. Taimede suurus sõltub ka kasvukohast ja aastast. Sageli näeme madalasse kasvurühma kuuluvat sorti ’Piilu’ 250 cm pikkusena.

Selles artiklis püüdsin jagada suureõielised elulõngad gruppidesse paljude aastate keskmiste kasvukõrguste järgi. Kirjude elulõngakoosluste kujundamisel soovitan kasutada samasse gruppi kuuluvaid sorte.

Meie tingimustes kasvab suurimaks põõsaks Fargesi elulõnga sort ’Paul Farges’. Tema õied on küll ainult 3−4cm läbimõõduga, efekti annab aga nende rohkus. Üheaastased kasvud võivad ulatuda 5−6 meetrini. Soojematel talvedel võivad need väädid ka talvituda ja see muudab taime veel suuremaks. Ajapikku võib juba üks taim ära katta väikese maja või püstkoja. Samuti sobib ta tugevamate piirete katmiseks.

Tugevakasvulised on ka siberi, alpi ja tanguutia elulõngad. Neid liike ja nende sorte saate kasvatada ka mõnele keskmise kasvuga õunapuule, pihlakale, kadakale, kuusele, elupuule vm suunatult.

Kõrged ja tugevad

Järgmise grupi moodustavad suureõielised jõulise kasvuga sordid. Siia kuuluvad kõige tumedamate õitega elulõng ’Romantika’, sinistes toonides ’Viola’ ja ’Semu’. Kõige kõrgem sinine elulõng meie aias on juba aastaid olnud ’Uno Kivistik’, kes sai nime oma aretaja auks. Tema õiteilu ulatub ligi 3,5 meetrini. Sort sobib hästi väravate kohale, varikäigu katteks ja sambana murusse. Punastes toonides õitega on tugeva ja jõulise kasvuga sordid ’Vostok’, ’Jubileinõi 70’, ’Kommerei’. Valgetest suureõielistest sortidest soovitame tugevate, nagu vahast õiega sorti ’Huldiine’ ja valkjasroosakat ’Entelit’.

Hästi sobivad kokku ’Viola’ ja ’Jubileinõi 70’, ’Huldine’ ja ’Romantika’ ‚’Uno Kivistik’ ja ’Kommerei’.

Kõrgeid sorte kasvatades arvestage, et põõsast saaks vaadelda ka kaugemalt. Elulõng on nii kõrge, kui kõrge on tema toestus, seega saate kõiki neid tugevakasvulisi elulõngu kasvatada ka madalama, just teile sobiva kõrgusega toel. Põnevaid kooslusi annab luua pehkinud kännu ja puurondi, sammaldunud kivi, puit-, kivi- või võrkaiaga.

Kuna enamasti paiknevad õied siiski põõsa ülaosas, siis rohkema võrsete arvu korral võiks pooled võrsed umbes poole kõrguse pealt maa suunas tagasi keerata. Sedasi saavutate mulje, et õied algavad juba maapinnalt.

Tugevama kasvuga sorte sobib istutada teiste suuremate taimede lähedusse. Nende elavaks toestuseks võivad olla nii sirel kui ploomi- või õunapuu.

Keskmised ja madalad

Suureõieliste elulõngade keskmine kasv on meil u 180–200 cm. Sellise kõrguse juures jääb õitsemistsoon enam vähem inimese silmade kõrgusele.

Enamik keskmise kasvuga elulõngasorte õitseb rikkalikult, ka nende üksikõied on väga ilusad. Punase tooniga sortidest on väga kenad ’Rüütel’, ’Ville de Lyon’, ’Huvi’; roosadest sortidest ’Marmor’ ja ’Comdesse de Bouchaud’. Päris sinist elulõnga veel ei ole aretatud, saame rääkida ainult sinisest toonist. Head sinise õietooni ja keskmise kasvuga sordid on ’Jacmanii’, ’Minister’, ’Teksa’ , ’Negus’. ’Juuli’.

Valgetest sortidest sobiksid nende hulka ’Valge Daam’, ’Roko-Kolla’ ja meie kõige uuem sort ’Vetka’.

Selle kasvurühma sorte võiks kasvatada näiteks koos pojengide, pargirooside, enelate ja keskmist kasvu okaspuudega. Pärast pojengi või pargiroosi õitsemist saab elulõng kasutada toestuseks nende varsi-oksi ja põõsas kattub jälle õitega.

Natuke madalamasse suureõieliste elulõngade gruppi kuuluvate taimede kõrgus ulatub kuni 180 cm. Nõrgema kasvuga sortidel on tavaliselt ka väiksemad õied.

Need taimed sobivad väga hästi suurematesse pottidesse ja amplitesse. Kuid neid saab kasvatada madalal toestusel ka kiviktaimlates või lastes elulõngadel lausa maa peal roomata, sest nende õied on suunatud üles. Murus klumbina kasvades on elulõngad igast küljest hästi vaadeldavad.

Sellesse rühma kuuluvad meie kõige kuulsam roosakas sort ’Piilu’, lilla ’Miniseelik’, sinine ’Ristimägi’, ’Arabella’, valge ’Saalomon’ ja punane ’Rituaal’. Eriti hea tulemuse andis meie aias ’Piilu’ ja ’Ristimäe’ ühispõõsas roosipeenra keskel.

Päris madalasse kasvurühma kuuluvad kuni 1 m kõrgused elulõngad. Meie aias esindab seda rühma hüatsint-elulõng ’China Purple’. Tema madal põõsas ei vaja tuge, lisaväärtuseks on omapärased karuputke meenutavad ja veidi punakad lehed. Väikeste hüatsinti meenutavate õitega rõõmustab ta kasvatajat augusti lõpus. Samasse rühma kuuluvad ka madalad tervelehise elulõnga sordid ja hübriidid. Üks madalamaid on ’Hakuree’.

"Nagu roosidel ei ole sinist värvi õit, pole elulõngal sooja punast ega oran˛i tooni. Puuduvad ka suureõielised kollased sordid. Viimased ongi praegu iga aretaja unistus," ütleb kollektsionäär Taavi Kivistik.

Eestimaa koduaedades on järjest populaarsemaks muutumas elulõng, seda eeskätt tänu oma vähenõudlikkusele. Samas võivad tulikaliste sugukonda kuuluva taime õied sorditi väga erineva kuju ja suurusega olla. Konkreetne kodumaa taimel puudub - päritolumaadeks võib pidada nii Aafrikat, Okeaaniat, Hiinat kui ka Jaapanit. Uudsetest õitest soovitab kollektsionäär Taavi Kivistik varuda Jaapanist pärit sordi "Yaiichi", millel ei ole küll palju õisi, kuid see-eest on need ülisuured. Meie koduaedadesse sobivaks peab ta ka Uno Kivistiku nime kandvat elulõnga. "Isa aretatud sordi õis on algul tumepunane, lahti minnes sinine, tumeda südamiku ja sügava värvitooniga," kirjeldab Taavi Kivistik. Tema sõnul ei ole elulõngadel tegelikult puhast sinist tooni, kõik on kerge lillaka varjundiga. "Teksa"-nimelise elulõnga õis näeb välja nagu oleks see kivipesu läbinud.

Euroopa populaarseim elulõng kannab nimetust "Piilu", sakslased on seda kuldmedaligagi tunnustanud. "Tal on vaid üks tagasihoidlik õis. Kui "Piilu" vanad võrsed säilivad, tulevad õied täidisõielised," seletab Kivistik.

Kollektsionääri sõnul on Euroopas valdavalt nii soe, et elulõngad kasvavad mitu aastat samadel võrsetel. "Meil peavad elulõngad õitsema sama aasta võrsetel, sest vanad lihtsalt ei säili," ütleb Kivistik ja nimetab erandina Haapsalu.

Seda, kes elulõnga värvi järgi valis, võib õitsemise ajal üllatus tabada. Kivistiku sõnul võib õie värv muutuda vastavalt mulla koostisele, näiteks võib mõnigi valge õis happelises pinnases kasvades näidata ka õrna sinist tooni. Lisaks mullastikule võib värvust mõjutada ka õhutemperatuur.

Taime võib istutada nii suvel kui ka sügisel, kuni maapind ei ole külmunud.

Kuigi enamasti näeb elulõngu kasvamas maja seina ääres, on viimane Kivistiku sõnul lille jaoks siiski vaid hädapärane paik. "Kõige õigem koht toestusega elulõngale on keset muru," ütleb kollektsionäär. "Elulõng kasvab hästi ka potis või amplis."

Kivistiku sõnul sõltub elulõnga kõrgus suuresti talle tehtud toestusest, kuid keskmiselt on see 1,5-1,8 meetrit. Eriti jõudsa kasvuga on valgete väikeste õitega "Fargesioides", mida taanlased hellitavalt kutsuvad suviseks lumeks.