Sidrunväändik on iidsetest aegadest tuntud toonik, mis suurendab füüsilist ja vaimset töövõimet. Oma tugeva toime poolest on teda võrreldud nii kuldjuure kui ka ženšenniga.
Hiina sidrunväändik on puituvate vartega ronitaim, mis kuulub magnoolialiste perekonda. Teda on kutsutud ka ronivaks magnooliaks. Looduslikult kasvab Hiina sidrunväändik (Schisandra chinensis (Turcz.)) Kaug-Idas Sahhalini poolsaarel, Jaapanis, Kuriilidel, Põhja- ja osaliselt Kesk-Hiinas, Koreas. Üks liik esineb ka Põhja-Ameerikas. Euroopasse jõudis ta alles 1850. aastate lõpul. Vabas looduses ronib ta mööda puid ja põõsaid ning kasvab ligi 10 meetri pikkuseks. Dekoratiivtaimena võib kasvatada seintel ja aedadel. Tema lehestik on roheline, mis sügisel muutub kollakamaks. Õied on kreemjad ja väikesed, nõrgalt aromaatsed ning eriti lehestikust välja ei paista. Tugevad öökülmad õitsemise ajal kahjustavad õisi. Eestis ringleb kaks erinevat sidrunväändiku vormi. Üks vorm ajab juurevõsusid, teine vorm ei aja juurevõsusid. Saaki hakkab taim andma 5.-6. kasvuaastal. Marjad sarnanevad sõstra marjadele, kobaras on 10-20 marja, mis on väga erilise maitsega. Kobarad valmivad septembris ning on väga ahvatlevad. Hiinakeelne nimi Wu Wei Zi tähendab viie-maitselist vilja. Viljalihal on ühtaegu magus ja hapu, seemnetel aga mõru, kibe ja kergelt soolane maitse.
Dekoratiivtaimena kasvatamisel sobib sidrunväändik istutada seinte ja aedade katteks. Viljade valmimist soodustab päikesepaisteline ja soe kasvukoht. Kui mullastik on kehv, siis soovitan kaevata suurem istutusauk (50x50x50 cm) ning täita see viljaka kompostmullaga. Sobivaim istutusaeg on kevadel. Konteiner-istikuid võib istutada ka suvel. Kui soovite teada, milline on sidrunväändiku marjade maitse, siis soovitan nuusutada taime juuri. See meeldiv lõhn kajastab üpris hästi marjade ja mahla maitset. Istik istutatakse samale kõrgusele või natuke sügavamale ning kastke istutusjärgselt. Noor taim on alguses aeglase kasvuga ning vajab võimalust ronimiseks. Esialgseks toestuseks on sobilik panna tugev traat. Toestus peab olema tugev, kuna talvine lumi võib oma raskusega tekitada kahju, näiteks õrnadele võrkaedadele. Kiiremaks seina või aia katmiseks soovitan istutada mitu taime 1- meetrise vahekaugusega. Sidrunväändikuga on võimalik teha aeda ka nn. rohelisi vaheseinu ja lehtlaid. Saak hakkab lehtede vahelt paistma 5.-6. kasvuaastal augusti lõpul ja septembris. Eriti tuleb see aga nähtavale peale sügiskülmi ning lehtede langemist. Saagikus sõltub suuresti õitsemise ajal olevatest öökülmadest. Marjad kõlbavad süüa nii endal kui ka lindudel. Taime puitumata võrsed ei talvitu, seega võib kevadel olla petlik mulje, et taim on hukkunud. Pungad hakkavad paisuma ja puhkema sealt, kus võrse on jõudnud puituda. Uued oksad katavad peagi vanad hukkunud oksad. Hiina sidrunväändik elas ilusti üle ka 2002.-2003. aasta külma talve, kus temperatuur langes meil alla –34 ℃.
Sidrunväändiku tervistavat toimet on hiina kirjalikes allikates esmakordselt mainitud Hani dünastia ajal (25.-220. pKr). Hiinlastel kuulus sidrunväändik 50 kõige tähtsama ravimtaime hulka. Hommikumaises herbaalmeditsiinis tarvitati taime seksuaalse energia stimuleerimiseks nii meestel kui ka naistel. Naiste hulgas oli sidrunväändiku mahl populaarne näole ilusa jume andjana.
Tervise huvides kasutatakse nii vilju kui ka neis sisalduvaid seemneid ning võrseid ja lehti teede valmistamiseks. Sidrunväändik sisaldab üsna haruldasi fenoolseid aineid - lignaane, mis avastati alles mõned aastakümned tagasi. Kõigis osades leidub eeterlikku õli, enim okste koores, vähem seemnetes jm. Üsna palju on viljades orgaanilisi happeid: sidrunhapet (11%), õunhapet (10%), askorbiinhapet (0,5%) jt. Sidrunväändiku seemned sisaldavad kuni 33% rasvõli.
Sidrunväändikuravimid ergutavad hingamiselundeid, südant ja veresoonkonda, suurendavad organismi vastupanuvõimet ning pärsivad kolesterooli ladesetumist. Neid tarvitatakse vaimse ja füüsilise väsimuse (ülepingutuse), neurooside, hüpertooniatõve, ateroskleroosi, suhkrutõve, maksapõletiku (hepatiidi) ning ülihappesusega gastriidi korral, aga ka ägedatest või kroonilistest hingamiselundite haigustest paranemise ajal. Sidrunväändiku preparaatide pikemaajalisel manustamisel suurenevad lihasjõud, kopsumaht ja lõpuks ka kehakaal. Sidrunväändik on suurepärane ravimtaim tarvitamiseks pärast rasketest haigustest paranemist. Seda võib kasutada nii närvisüsteemi funktsionaalsete häirete kui gastriidi korral, mõningatel andmetel parandab sidrunväändik ka nägemist, eriti värvitaju, mistõttu leiab tarvitamist näiteks kunstnike hulgas.
Mõningaid kirjandusest leitud sidrunväändiku kasutamise viise:
Ebasoovitavate toimetena on (eriti üleannustamisel) võimalikud närvisüsteemi ülierutus ja häired südametegevuses, samuti allergilised nahareaktsioonid (harva on kirjeldatud nõgestõbe). Sidrunväändikku ei maksa tarvitada õhtul! Sidrunväändik ja talle toimelt analoogilised taimed ei sobi kasutamiseks unehäirete, ärevuse ja hirmutunde, südamehäirete, kõrge vererõhu ja kasvajate korral, samuti tuleks teda vältida raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Vastunäidustatud on ka närvisüsteemi liigerutuvuse, epilepsia, II ja III staadiumi hüpertooniatõve, kõrgenenud koljusisese rõhu ning raskete südamerikete korral
.jpg)
.jpg)
.jpg)
